Sorry mul on päris pikk vahejäänud =) Ja vahepeal on ka palju juhtunud. Ma ei tea kui pikaks see siia kirjutades läheb, aga juhtunud on palju. Viimane mis kirjutasin, oli vist pulmade kohta. Aga jah terve laulatuse ajal olidmul pisarad silmis. Peale laulatust läksin Elu Sõna noorte jõulupeole. Oi seal oli lahe. Parim jõulupidu kus eales käinud olen. Kõigepealt oli ülistus ja siis Enar jagas sõna. Veidi Piiblist jõulude kohta. Seejärel oli meil näks ja söömine ja niisama olek. Siis hakkasid mängud pihta. kõigepealt oli Enar vs Noored kus oli 10 erinevat võistlust ja kokkuvõttes noored võitsid jas said kambapeale 500 kr. See mäng kestis tükk aega. Peale seda hakkas talendijaht. Anni ja tiina tantsisid tangot, Hanna-Kaisa, Elena ja Õilme laulsid ja Kristo ja Ander mängisid kitarri. Saime palju naerda ja hullutl lahe oli. Mina olin siis üks kohtunikest seal. Peale seda tuli jälle vaike paus. Siis hakkasime vist silmadepilgutamist mängima kui ma õigesti mäletan. See mäng kestis meil 2 tundi Kuid too hetk tundus nagu 10 minutit. Peale seda tahtsime hakata filmi vaatama, aga vanurid olid väsinud ja tahtsid koju minna. Seega hakaksime hoopis kingitusi jagama. Pool 1 öösel jõudsin koju. Nagu ülimega lahe õhtu oli.
Pühapäeval olin vist kodus ja siis esmaspäeval oli kodus jõuluaud ja kingitused. Selle aasta jõulud olid oodatudt paremad. Üle pika aja ei mäleta nii häid jõule. Lihtsalt super nagu. Oli küll veidi negatiiveseid pooli ka aga see selleks. Aga peale jõule oskasin haigeks jääda ja olin mitu päeva voodis.
Ja käes oligi aastavahetus. Mina veetsin selle aastavahetuse Võru Metodisti kirikus koos teiste noortega. Nagu parim aastavahetus oli üldse. Mängisime, sõime, käisime rakette vatamas, rääkisime ja chillisime niisama. Nagu ülihää. Hommikul kella poole kuue paiku jõudsime koju õega. Seejärel magasin öösel ja siis järgmine öö jäi magamatta ja siis unerežiim oli jällegist sassis. Ja nüüd on seda juba nii raske korda saada. Terve vaheaeg oli nii, et sain alles mingi 4-6 aeg hommikul magama. Ja nüüd jätkub smamoodi. Oi kuidas tahaks seda asja korda saada, sest kool ju ikkagi. Ja vaja asjad kõik ära vastata.

Ma tean, et teksti sai palju ja see pole veel kõik mis juhtus, aga see on lühikokkuvõte sellest mis toimus.

Väike tüdruk.

On õhtu. Juba pimeneb. Tuul puhub. Üks tüdruk kõnnib mööda teed. Väljas tusiab. Tüdrukul on jalas suve kingad ja kleit mille peal on üks vana räbaldunud tekk. Ta ei tunne enam oma sõrmi ega varbaid. Eemal paistab maja, või on see mingi hoone? Vahet pole. Tüdrukuke peab sinna jõudma. Ta pole kaks päeva midagi söönud. Maja paistab juba päris lähedalt. Ei see ei ole maja, see on küün. Väike tüdruk läheb sisse. Ta otsib kõige tuulevaiksema koha ja läheb heintesse sooja, võtab teki peale ja jääb magama. Ta ei tunne midagi.

On hommik. Tüdrukuke avab silmad. Tal tuleb naeratus näole. Tüdruk on toas ja tal on soe. Kuid äkki tuleb talle kõik meelde mis juhtus. Ta hakkab vaikselt rääkima. Tüdruk mäletab, et oli hommik. Tüdruk mängis oma nukkudega ja oli õnnelik, et ta isa sünnipäevaks koju tuleb. Isa oli läinud töö tõttu teisse külla. Keegi koputas uksele. Tüdruk jooksis ukse juurde, aga ta kasuema tõmbas ta tagasi ja avas ise ukse. Naine hakkas nutma, talle teatati et tüdruku isa on surnud, kuid naise nutt oli teeseldud. Naine oli tegelikult õnnelik, sest ta sai mehe vara nüüd endale ja viskas tüdrukukese majast välja. Tüdruk kõndis kaks päeva kuni jõudsi küüni ja jäi sinna magama. aga praegu ei olnud ta enam küünis. "Kus ma olen," küsis väike tüdruk. Õrn ja ilus hääl vastas talle: "Kodus kallike, kodus." Ja tüdrukuke jäi magama tagasi.

Ta ärkas kahe päeva pärast ja ei mäletanud midagi. Tegelt midagi ikka mäletas. Ta mäletas seda, et tal oli nüüd ema ja isa ning pere kes teda armastas. Kuigi ta ei teadnud, et see pole päris tema enda pere.

Möödas oli 10 aastat. See väike tüdruk pidas oma 15.aasta sünnipäeva. Tal ol iarmastav pere ja palju sõpru. Kui sünnipäev oli möödas, läks ta jalutama. Õues tuiskas. Tüdruk võttis teki peale ja jooksis küüni, et sooja saada, sest ta ei tahtnud veel tuppa minna. Kuid äkki tuli talle meelde üks õhtu ja kuidas ta siia perre jõudis. Tüdruk jooksis kiiruga tuppa, otsis üles ema ja küsis kus opn ta päris isa. Ema ohkas: "Ma teadsin, et see sulle kunagi meelde tuleb." ning rääkis kogu loo kuidas see noor 15 aastane neiu nende juurde sattus. Neiu polnud pahane. Ta sai aru, et vanemad ei tahtnud telle lihtsalt haiget tema. Neiu kallistas oma vanemaid ja läks siis magama.

Lapsed kisavad, naeravad ja mängivad. Möödas on 50 aastat ajast mil tüdrukust sai neiu ja ta pidas oma 15.aasta sünnipäeva. Nüüd on ta sirgunud naiseks. Ta istub oma kiiktoolis ja mängib lastelastega. Millegipärast on igal aastal tema sünnipäeval külm ja tuisune ilm. Nii ka see aasta. Aga see väike tüdruk on õnnelik. Ta pole küll väike tüdruk, aga õnnelik on ta sellegipoolest. See naine on 75 aastane. Tal on armastav mees, kaks last ja viis lapselast. Tal olid ka vanemad või õigemini kasuvanemad, kes teda armastasid kui oma last.

Õnnelik naine on saanud 80. Õigemini oleks saanud, kui oleks 2 päeva kauem elanud. Täna peetakse tema matuseid. Täna sai ta 80. Esimest korda tema sünnipäeval ei ole tuisune ning päike sillerdab lumel. Täna ta saab kokku oma ema ja isaga. Samuti oma kasuvanematega. Täna paistab tema sünnipäeval päike kuna ta saab kokku oma isaga, keda ta väikse tüdrukuna nii väga armastas.

Oma isa jaoks on ta ikka veel seesama väike õnnelik tüdruk, kes mängis oma nukkudega ja ootas isa oma 5.aasta sünnipäevaks koju. Tal on nii palju mille pärast tüdruku ees vabandada ning nii palju millest rääkida ja öelda kudias ta jälgis igat tüdruku sammu ja hoidis ning kaitses teda. Kuid nüüd mitte enam tüdruku vaid naise ees. Õnneliku naise ees.

Hmmm....

Mingi kolmapäeval vist ütles Elisa (minu õde), et emal on mind laupäeval kella kolmeks koju vaja. Kui küsisin põhjust, ta seda ei öelnud. Siis täna (see on reedel) helistasin emale, et midagi küsida ja siis ema ütles, et pean olema homme, laupäeval kell kolm Põlvas kirikus. Küsisin et miks peaksin ma minema sinna kirkiusse ning ema vastas, et seal on peresündmus. Peale väikest pausi ütles ta, et tal laulatus. Mul tulid pisarad silma, kuid hoidsin neid tagasi. Pisarad ei tulnud mitte õnnest vaid kurbusest, kuna ma ei salli seda meest kellega ta abiellub. Ega see mees mind ka ei salli. Kuigi jah, poolteist aastat on nad koos elanud, miks siis peaks see abielu nüüd siis midagi mõjutama. Aga mõjutab ja väga palju kohe. Aga minu jaoks see mees on ja jääb mitte kellegiks. Iial ei saa temast minu kasuisa.
Nüüd siis mõtlen, kas üldse homme laulatusele minna, kuigi ilus oleks minna. Aga samas ma ei taha, see toob nii tohutult mulle pisarad silma. Mingi terve õhtu olen vahelduva eduga nutnud. Ma ei salli seda üldse kohe. Ma ei taha neid pulmi, ma ei taha seda abielu, aga mina ei saa sinna midagi parata. Ema elu ja tema otsused ja valikud.
Ja jõuludel ei kavatse ma ka koju minna. Olen kasvõi üksinda ühikas, aga koju ma ei lähe. Ma ei taha, mul tunne nagu pere laguneks mitte ei saaks kokku.

Sõpruse tähtsus

Kas ma olen kerjus
Või aadli soost.
Elan maal või linnas.
Mis tähtsust sel on
Milline olen.
Olen ma paks
Või olen peenem.
Tähtis on, et sõpru mul oleks.
Olen ma rõõmus
Või olen kurb.
Naeratan või nutan ma.
Mis tähtsust see loeb,
Kui sõpru mul on.
Sõbrad on kallid,
Neid hoian ma.
Tülli kui lähen,
Andeks palun ma.
Sõbrad on kallid
Ja kalliks jäävad nad.

Hingeaknad

Kus asuvad hingeaknad?
Hingeaknad, millest ei räägita
Või ei taheta rääkida?
Võib-olla ei räägita nendest sellepärast,
Et keegi ei teagi nendest midagi,
Keegi ei mõtle nende peale.
Miks ei peeta hingeaknaid tähtsaks?
Aga kuidas saakski neid tähtsaks pidada,
Kui keegi ei teagi mida see tähendab.

Hingeaknad asuvad meie sees,
Meie südametes,
Meie lähedastes.
Meie hingeaknad asuvad meis
Ning meile kallites inimestes.
Lähedased ei ole ainult need, kes on meile
Siin, lähedal, kes asuvad meie juures ja keda me näeme iga päev või iga nädal.
Lähedased võivad olla ka need keda me pole kordagi veel oma elus näinud.
Nad võivad olla ka mitme 1000.km kaugusel,
Aga neis asuvad ikkagi hingeaknad,
Meie hingeaknad, kui nad on meie kallid.

Hingaknad on head ja rõõmsad mäletused meist,
Meie lapsepõlvest.
Mälestused kallitest inimestest.
Igas inimeses on oma hingeaknad
Ning need peegelduvad välja
Siis, siis kui oleme rõõmsad
Ja siis kui me hoolime teistest.
Teistest, kes on meile kallid.

=)

Nii, see siis minu esimene postitus detsembris.
Igatahes kes ei tea, siis vahepeal kihlusin. Aga mitte päriselt. See pigem mängu kihlus ja sellega oma teema, millest tõesti ei viitsi rääkida. See selleks. Aga ahepeal leppisin oma kallikesega ka ära. Kuigi südames ikkagi midagi kripeldab kõige pärast mis tegin. Ma ei saa sinna midagi parata, et ma asju kaua järgi põen. Isegi asju mis pole tähtsad.
Igatahes oli mul vahepeal aega mõelda. Ma ei oskagi öelda, kas armastan teda, aga kindlalt võn öelda, et ta tähendab mu jaoks rohkem kui ma ei tea kes =). Ta on inimene kes toob mulle naeratuse silma. Jah just silma, sest temale mõedes naeratavad ka mu silmad. Ja seda on näha =) Kindlasti olen armunud. Aga ma mõtleisn, et armastus tekib aja jooksul, inimesega koos olles, teda tundma õppides. Seega ei saa ma öelda et teda arastaksin. Aga kindlasti olen armunud ja ta on nii kallis. Ma olen õnnelik, et ta just minul olemas on.

Hei hei

Sorry, et nii pikk vahe on jäänud.
Kui sel on üldse lugejaid.
Igatahes poel vahepeal ideid olnud ja midagi põnevat pole juhtunud.
Reedel oli going up. Esimest korda sel hooajal. Teemak oli "Elu vanemateta." Päris hää oli. Lahe. Aind et kui see bänd, Outset või mis see ka olnud, esines, hoidsin mina enamus ajast kõrvu kinni, sest muusika mängiti sõnadest üle ja see on jube kui nii tehakse. Aga jutlus oli ka väga hea. midagi mis noortele vaja. Tegelt neil alati sellised jutlused mida noortele oleks vaja.
Laupäeval oli meil oma noortekas. Lahe oli, et üle pika aja meil ka jälle noortekas. Litsalt vahepeal nii palju üritusi olnud, et me oleme noortega mujal käinud ja kedagi ei jääks laupäevasele noortekale meilde muidu. Aa ja kuna Enaril, meie pastoril oli sünnipäev siis kui meil noortekaid ei toimuud, siis tegime talle möödunud laupäeval kaardi kuhu kõik kirjutasid oma nimed alla. Igatahes laupäeval oli tore.
Pühapäeval juba hommikul läksin emaga kaasa kirikusse. Üldse ei viitsinud sinna minna. Neljaks läksin oma kogudusse ja siis olin seal. Aga poole koosoleku pealt helistas endine poiss ja ütles, et ta Põlvas ja tuli koguduse juurde. Tavaiks, läksin siis välja, Rääkisime ja lollitasime seal ja siis ükshetk läksin lampi sisse tagasi ja ta läks minema. Rohkem teda näinud ei ole. Mõnes mõttes hea, aga samas ole ka veidi kurb. Igatahes, läksin siis sisse tagasi ja kuulasin ilusti lõpuni selle koosoleku. Pärast peeti novembrikuu sünnipäevi.
Nüüd mul kolm päeva tuju mingi lampi all olnud. Iseka ei tea miks. Üks päev tulin kuskilt ja leidisn kirja: "Kallis Mona. Läksin reisile. Ei tea millal naasen. Sinu tuju" Ja siiamaani polegi naasnud. Täna sain postkaardi talt. Korraks tuli isegi naeratus näole aga kadus ka kähku jälle. Igatahes loodan, et läheb paremaks.

Aa ja tänan tähelepanu eest neile, eks ikka vahest viitsivad pilgu peale vista mu blogile =)