Armastus

Mul tuli tuju kirjutada armastusest. Justnimelt tuju. Ma lähtun paljuski tujude järgi. Täpselt nagu 8.aastane. Igatahes kui teile tundub see armatsusest kirjutamis teema liiga pubekalik või lapsik või lihtsalt pole tuju seda lugeda, siis kallikene, üleval paremas nurgas on väike x. Vajuta sinna peale palun.
Kui teemasse tagasi tulla, siis armastusest. Armastust võib liigitada mitmesse lahtrisse.
Pere vaheline armastus lihtsalt on kaasasündinud. Sa armastad oma peret, vanemaid, õdesid-vendi. Sa lihtsalt ei saa neid mitte armastada no matter what.
Järgmiseks oleks siis vist sõpradevheline armatsus. Sa saad omale sõbra ja õpid teda armastama. Sa ei armasta ju kõiki keda nimetad sõpradeks või mis? Mul on väga palju sõpru aga ma ei armasta neid kõiki. Väga armastan oma noori. Mul on neist juttu vist igas postituses juba. Neist ei saa lihtsalt üle ega ümber. Liiga imelised. Järgmisel aastal kaovad küll mõned ära. Kes sõjaväkke, kes ülikooli. Kuid see ei tähenda, et nad vähem kallid oleksid.
Viimane armastus on mehe ja naise, poisi ja tüdruku vaheline armastus. Seda saab ka mitmeks liigitada kuid see on kõige keerulisem armastuse liike üldse. Olen armunud olnud üks, kaks, kolm, neljal korral. Esimene ei teadnud mu tunnetest midagi ja see oli ammu. Mingi 13-15 aastaselt. Teise ja kolmandaga jõudis asi isegi käimiseni välja. Kolmanda puhul võiks väita, et isegi kaugemale kui ma oleksin arvanud. Aga valisin tema asemel usu. Ma tean, et valik oli õige aga tunnen end seepärast siiani halvasti ja kui saaksin, keeraksin selle aja ikka tagasi. Olgugi, et sellest on juba aasta möödas. Kolme esimese armastuse puhul võin öelda, et armastust ei ole kerge muuta mitte armastuseks. Kolmas isik küsis mu käest, et kuidas ma saan teda mitte vihata peale kõike. Mul läks vastuse leidmiseks tükk aega. Öeldakse, et armastusest vihkamiseni on aind üks samm aga ma leidsin, et ma ei saa vihata kedagi keda ma olen kunagi armastanud. Neljas armumine on praegugi. Muidugi on armumisel ja armastusel vahe. Need ei kuul ualati kokku. Ei ole olemas armastust esimesest silmapilgust, küll aga on armumine esimesest silmapilgust. Armatsus tekib aja jooksul. Viimane armumine/armastus on mul teistmoodi. Tunnen teda juba mingi 4 aastat aga tean teda veel kauem. Armusin temasse 1.august 2008. Mul on see nii hästi meeles. Temaga on see teistmoodi. See armastus on nagu loomulik osa mu ülejäänud elust. Ma suhtlen temaga palju ja ta on äärmiselt kallis. Seda oli ta muidugi juba varem aga viimasel ajal mulle tundub, et meil oleks nagu midagi kuigi ei ole. Võibolla on asi lihtsalt minu vabas suhtlemises. Ta teab mu kohta nii palju. Ma tunnen, et saan teda usaldada. Ta toetab mind usuliselt. Ta armastab Jumalat sama palju kui mina. Asjad mida olen oma n.ö kallima puhul oluliseks pidanud. Viimane armastus tundub nii tõene. Mitte, et armastus pole tõene, lihtsalt see tundub nii...nii tavaline, nii loomulik. Ma ei vaja, et temaga isa päev koos oleksin. Ei vaja ta lähedust. Piisab teadmisest, et ta on olemas.
Seega olen praeguse aja jooksul õppinud seda, et alati ei kaasne armumise ja armastusega seda liblikate tunnet kõhus, kuid olen ka neid n.ö liblikaid kõhus tundnud. Pigem on see siis kui on iha ja kirg mitte armastus.
Mul lihtsalt tuli tuju ja tahtmine sellest kõigest kirjutada. Kas siis keegi loeb või ei. Muide, kui nüüd arvad, et see jutt oli kuidagi läila ja magus, siis vaata mis juba alguses kirjutasin. Üleval vasakus nurgas asuva x kohta. Hoiatasin juba enne. Igatahes kui meeldis siis aitäh.
Kalli-kalli