Sulle.

Mida öelda kui kõik on öeldud? Kuidas leida tähelepanu sellelt kellelt seda vajad? Kas kõik on ajutine? Mööduv? Vaevalt. Kuidas unustada kedagi keda sa pole suutnud aastate jooksul unustada isegi kui sa oled teistega? Kuidas saada lahti piinavast valust enda sees ja teadmisest, et sa ei saa teda kunagi omale? Miks ei saa? Kõik tundub ju nii ideaalne. Ideaalne vastamaks igale kriteeriumile. Olgu, jah tõesti, inimesed pole ideaalsed aga mõni võib olla väga lähedal täiuslikkusele. Keha, välimus, isiksus, uskumised, tõekspidamised, iseloom. Öeldakse, et alati tuleb parem. Keegi kes paneb kõik eelneva unustama. Ma ei usu seda. Kui mu süda juba kuulub kellelegi on raske seda teistele lubada. Kui ma ei saa sind, ei ole ma kindel, et kedagi teist tahan. Tead kui raske on olla su kõrval saamata sind hoida, kallistada, puudutada. Olles su embuses kõik mu ümber sulab ja mitte miski ei loe. Need meeletult pikad kallistused tähistaeva all (kahel korral), need tundide pikkused vestlused. Sa oled justkui unenägu mis kunagi tõeks ei saa. Tead kui palju olen näinud unes, et oleme koos. Et meil on pere, et jalutame koos või oleme lihtsalt paar. Tahaks hoida su käest ja mitte kunagi lahti lasta. Olla su embuses, su kõrval. Tunnen, et olen su kaotanud ilma sind omamata. Oled parim mis minuga eales juhtunud on ilma et sa oleksid olnud minu. Oled parim. Mis on õige? Saame me seda üldse kunagi teadma? Alati tuleb nagunii uus. Keegi uus sulle, keegi uus mulle. Aga tea, et jääd alati südamesse. Oled kõige erilisemal kohal, graveeritud sügavale mu südamesse. Oled nagu tatoo mu südames. Kas pole kummaline, et ma ei tea sind sellisena nagu teised, ma ei tea tegelikku sind ja ometigi olen nii meeletult armunud. Ometigi tunnen end sinuga nii vabana, et võiksin kõike teha, kõigest rääkida ilma muretsemata. Ometigi oled isik kes suudab mind täielikult maha rahustada lihtsalt sellega, et oled. Kas pole kummaline, et kuigi sa oled minuga külma ja eemalehoidev, on see pannud mind sinusse ülepeakaela armuma? Ma oleks valmis andma nii palju lihtsalt selle nimel, et saaksin olla sinuga. Kas on üldse kunagi lootust, et see unenägu saab teoks? On kunagi lootust et need unenäod mida olen näinud saavad teoks? On lootust, et ma hoian sul käest, olen su embuses ja saan seda kõike nautida reaalajas? Kahtlen. Öeldakse, et lootus sureb viimasena. Kallis, ma isegi ei tea enam kas mul on lootust järgi. Ma tahan sind, vajan sind. Aga ei saa. Kunagi? Kes teab, seda näitab aeg. Aga kui pikk on aeg? Kuidas sa tunneksid end kui ma peaksin homme surema? Oleks sul kahju? Kahetseksid? Või ei tunneks sa suurt midagi? Olen ma sulle killukesegi nii oluline kui sina mulle? Olen ma sulle üldse oluline? Ma ei tea. Ma ei jaksa. Ma ei taha. Ma ei suuda. Aga peab. Elu on ebaõiglane ja läheb alati edasi. Lihtsalt tea, et armastan sind. Ilmselt need tunded ei kao kunagi ja kardan, et see kõik jääb lihtsalt üheks unenäoks mis ealeski tõeks ei saa.