Mingi kolmapäeval vist ütles Elisa (minu õde), et emal on mind laupäeval kella kolmeks koju vaja. Kui küsisin põhjust, ta seda ei öelnud. Siis täna (see on reedel) helistasin emale, et midagi küsida ja siis ema ütles, et pean olema homme, laupäeval kell kolm Põlvas kirikus. Küsisin et miks peaksin ma minema sinna kirkiusse ning ema vastas, et seal on peresündmus. Peale väikest pausi ütles ta, et tal laulatus. Mul tulid pisarad silma, kuid hoidsin neid tagasi. Pisarad ei tulnud mitte õnnest vaid kurbusest, kuna ma ei salli seda meest kellega ta abiellub. Ega see mees mind ka ei salli. Kuigi jah, poolteist aastat on nad koos elanud, miks siis peaks see abielu nüüd siis midagi mõjutama. Aga mõjutab ja väga palju kohe. Aga minu jaoks see mees on ja jääb mitte kellegiks. Iial ei saa temast minu kasuisa.
Nüüd siis mõtlen, kas üldse homme laulatusele minna, kuigi ilus oleks minna. Aga samas ma ei taha, see toob nii tohutult mulle pisarad silma. Mingi terve õhtu olen vahelduva eduga nutnud. Ma ei salli seda üldse kohe. Ma ei taha neid pulmi, ma ei taha seda abielu, aga mina ei saa sinna midagi parata. Ema elu ja tema otsused ja valikud.
Ja jõuludel ei kavatse ma ka koju minna. Olen kasvõi üksinda ühikas, aga koju ma ei lähe. Ma ei taha, mul tunne nagu pere laguneks mitte ei saaks kokku.
No comments:
Post a Comment