Väike tüdruk.

On õhtu. Juba pimeneb. Tuul puhub. Üks tüdruk kõnnib mööda teed. Väljas tusiab. Tüdrukul on jalas suve kingad ja kleit mille peal on üks vana räbaldunud tekk. Ta ei tunne enam oma sõrmi ega varbaid. Eemal paistab maja, või on see mingi hoone? Vahet pole. Tüdrukuke peab sinna jõudma. Ta pole kaks päeva midagi söönud. Maja paistab juba päris lähedalt. Ei see ei ole maja, see on küün. Väike tüdruk läheb sisse. Ta otsib kõige tuulevaiksema koha ja läheb heintesse sooja, võtab teki peale ja jääb magama. Ta ei tunne midagi.

On hommik. Tüdrukuke avab silmad. Tal tuleb naeratus näole. Tüdruk on toas ja tal on soe. Kuid äkki tuleb talle kõik meelde mis juhtus. Ta hakkab vaikselt rääkima. Tüdruk mäletab, et oli hommik. Tüdruk mängis oma nukkudega ja oli õnnelik, et ta isa sünnipäevaks koju tuleb. Isa oli läinud töö tõttu teisse külla. Keegi koputas uksele. Tüdruk jooksis ukse juurde, aga ta kasuema tõmbas ta tagasi ja avas ise ukse. Naine hakkas nutma, talle teatati et tüdruku isa on surnud, kuid naise nutt oli teeseldud. Naine oli tegelikult õnnelik, sest ta sai mehe vara nüüd endale ja viskas tüdrukukese majast välja. Tüdruk kõndis kaks päeva kuni jõudsi küüni ja jäi sinna magama. aga praegu ei olnud ta enam küünis. "Kus ma olen," küsis väike tüdruk. Õrn ja ilus hääl vastas talle: "Kodus kallike, kodus." Ja tüdrukuke jäi magama tagasi.

Ta ärkas kahe päeva pärast ja ei mäletanud midagi. Tegelt midagi ikka mäletas. Ta mäletas seda, et tal oli nüüd ema ja isa ning pere kes teda armastas. Kuigi ta ei teadnud, et see pole päris tema enda pere.

Möödas oli 10 aastat. See väike tüdruk pidas oma 15.aasta sünnipäeva. Tal ol iarmastav pere ja palju sõpru. Kui sünnipäev oli möödas, läks ta jalutama. Õues tuiskas. Tüdruk võttis teki peale ja jooksis küüni, et sooja saada, sest ta ei tahtnud veel tuppa minna. Kuid äkki tuli talle meelde üks õhtu ja kuidas ta siia perre jõudis. Tüdruk jooksis kiiruga tuppa, otsis üles ema ja küsis kus opn ta päris isa. Ema ohkas: "Ma teadsin, et see sulle kunagi meelde tuleb." ning rääkis kogu loo kuidas see noor 15 aastane neiu nende juurde sattus. Neiu polnud pahane. Ta sai aru, et vanemad ei tahtnud telle lihtsalt haiget tema. Neiu kallistas oma vanemaid ja läks siis magama.

Lapsed kisavad, naeravad ja mängivad. Möödas on 50 aastat ajast mil tüdrukust sai neiu ja ta pidas oma 15.aasta sünnipäeva. Nüüd on ta sirgunud naiseks. Ta istub oma kiiktoolis ja mängib lastelastega. Millegipärast on igal aastal tema sünnipäeval külm ja tuisune ilm. Nii ka see aasta. Aga see väike tüdruk on õnnelik. Ta pole küll väike tüdruk, aga õnnelik on ta sellegipoolest. See naine on 75 aastane. Tal on armastav mees, kaks last ja viis lapselast. Tal olid ka vanemad või õigemini kasuvanemad, kes teda armastasid kui oma last.

Õnnelik naine on saanud 80. Õigemini oleks saanud, kui oleks 2 päeva kauem elanud. Täna peetakse tema matuseid. Täna sai ta 80. Esimest korda tema sünnipäeval ei ole tuisune ning päike sillerdab lumel. Täna ta saab kokku oma ema ja isaga. Samuti oma kasuvanematega. Täna paistab tema sünnipäeval päike kuna ta saab kokku oma isaga, keda ta väikse tüdrukuna nii väga armastas.

Oma isa jaoks on ta ikka veel seesama väike õnnelik tüdruk, kes mängis oma nukkudega ja ootas isa oma 5.aasta sünnipäevaks koju. Tal on nii palju mille pärast tüdruku ees vabandada ning nii palju millest rääkida ja öelda kudias ta jälgis igat tüdruku sammu ja hoidis ning kaitses teda. Kuid nüüd mitte enam tüdruku vaid naise ees. Õnneliku naise ees.