Tujud.

Tuju on midagi millest ei tohiks lähtuda.
Kui kui sa elaksid minu elu, saaksid ise ka aru kui rakse mul on. Kui püüda ennast koguaeg panna kellegi teise rolli. Näidata kui "tugev" sa oled. Ja kuidas sa kõigega hakkama saad. Vahest viskab üle. Alati ei pea olema tugev ja kõigega hakkama saama. Vahest lihtsalt tuleb istuda ja nutta või naerda oma elu üle. Vahet pole siis milline see on. Vahest võib ka kõige parim ja lähedasem ja kallim sõber bloki ette visata. Nii, et sa ei taha temaga suelda. Lihtsalt pole TUJU. Kui sealsamas on keegi, keda sa tunned mõned päevad ja sa lihtsalt tahaksid temaga koos olla teades, et ta saab sinust aru ja teab mida sa tunned. Enamus arvavad, et olen mingi hullult lahe, lõbus ja rõõõmus tšikk. Tegelt on asjad vastupidi. Keegi ju ei näe mis mu sees toimub. Ma olen viimasel ajal ses suhtes asju enda sees hoidnud, et ei räägi gale ühele. Kui räägin, siis sellisele, kes mind eriti ei tunne või mu lähedasi või ülejäänud sõpru.

Elu ei peagi alati õiglane olema

Istun. üksi. Ühikas. Jälle ma ei tea kus mu toanaaber asub. Ei tahagi teada. Ja parem ongi, et et ei tea. Alati on ta kuskil. Ja mis mul sellest, tal on oma elu. Ise teab kus käib ja mis teeb.
Alguses kui ma tulin siia tuppa, mulle meelis siin. Ei, ärge saage valesti aru. Meeldib siiani, aga lihtsalt kõik on muutunud. Mul on toas mingi 3x4 või 5 meetrit aind ruumi, see eest mu toanaabril tunduvalt rohkem. Tal on üle poole toast. Vahest ei oel mul ksukile asju panna. Mitmed riided on lihtsalt kotis, kuna mul pole ei kappi ega riiulit. Mul on siin voodi, laud ja kummut ning üks sahtel kapist. Absurd. Aga vähemalt on rohkem ruumi kui kodus.
Tulin pesust veidi aega tagasi. Eile hakkasin omale ühte kotti õmblema. Niisama. Mulle meeldivad kotid. Eriti omapärased. Aga teginpiiavalt suure, et mul igasugu asjad sisse mahuks. Kaasaarvatud mapp või A4 joonistusplokk. Kott sai isegi päris armas. Peaaegu lõpetasin. Pealt on veel kuidai kinnitada vaja ja mõne tasku teen ka juurde.
Varsti lähen välja ühe poisiga. Ei mitte selles mõttes välja, et kohtngule, vaid õue pildistama. Ta eile küsis kas oskan pilte teha. Ja siis mõtlesin, et võiks välja pildistama minna.
Ookei käisin vahepeal väljas ära. Tegn tast pildid ära. Mõned jäid isegi täitsa okeid ;)
Suht lahe. Ei oleks arvandu et...ah ma ei tea isegi mida. Temaga on kudiagi teistsugune olla. Mõnus rääkida ja värki, olgugi, et ma ei tunne teda veel ja usaldus ei ole nii tugev. Aga ta on omapärane ja huvitava mõtteviisiga :)
Hetkeks lõpetan. Jätkan oma mõtetega ja tegudega õhtul =)

Lubasin siis :)

Lubasin teile, et saate täna ühe postituse veel. Iseasi paljud üldse seda loevad siin. Igatahes ma nüüd ühikas. Võtsin hunniku kangaid kaasa, et õmmelda saaksin. Aga niidiunustaisn koju. Kirjutasin siis ühele kutile, kes ka ühikas elab ja tal oli niiti. Seega laenasin talt niiti. Aaaah saan nüüd õmmelda jälle. Suht hääkas.
Aga mõni päev tagasi sain tuttavaks ühe poisiga. Ta on hästi lahe inimene. Tal on oma arvamus elust, teda ei huvita teised. Tal on oma isiksus. Ta on lõbus ja sõbralik ja mis kõige lahedam, ta arvamused ja huvid ühtivad minu omadega. Tahaks temaga paremii tuttavaks saada, teda tundma õppida ja värki. Aga eks näis mis saab. Ta on suht lahe. Selline omapärane.
mul on tuju parem kui hommikul. Kuigi jah siiski see, et põhimõtteliselt kodust välja visati teeb tuju väga halvaks. Aga noh elab üle. Vähemalt on sõbrad toeks ja vanem õde. Ja ka vend ja Jumal. Jumal on lihtsalt ülekõige nagu. Temata oleks elu nii tühi ja mõttetu. Ta on nii imeline. Nii kallis. nii tähtis. Ta teab mida me vajame ilma, et me talt seda paluks. Ma armastan Jumalat.

Noniii.

Täna on juba teine märts. Vahepeal poel olndu aega kirjutada. Või pigem viitsimist. Nüüdseks olen siis ametlikutl akadeemilisel. Elan küll ühikas, aga suurt ei midagi muud. Kodus käin harva. Heal juhul nädalas korra kui sedagi. Nüüd kavatsen veel vähem käima hakata kuna mu asjad viidi sõna otseses mõttes toast välja, ühte teisse ruumi. Mis ma teen siin kodus? Tulen siia, et ema sõimamist kuulata? Kuulata seda kui vastik, loll, rõve, laisk, värdjas, paks, lehm, lits ja ma ei tea mida veel olen w? Noo täönan ei. Ma ei kavatse enam lasta kellegil, mitte kui kellegil oma psüühikat ära rikkuda. Niigi oli seda raske korda saada. Tänud selle koha pealt emale :)
Olen otsinud ka tööd Tartus. Aga kes ikka annab tööd 17 aastasele neiule, kellel on aind põhiharidus hetkel? Vähesed.
Ühikas ka suurt midgai teha pole. Mingi netis suht aind. Aga jah. Toanaabriga on ka see side katkenud mis varem oli. Kahju muidugi, aga võibolla ongi parem.
Nüüd ka midagi lõbusamat ja toredamat. Üks peäv tuli meil Kertiga tuju pilte teha. Tegiem siis meigi pähe ja soengud korda ja hakkasime igasugu pilte tegema. Ma olen alati arvanud et ma ei oska poseerida, aga mega lahedad pildid tulid välja, milelst osad ka reiti läksid. Mõni päev hiljem tegi järelduse või pigem jõudsin avastusele, et olen pätistunult tibistunud reidipede xD
Aim ö tšiinious . Yeeeah raait. Igatahes oli meil lõbus.
Eile jõudsin ka üle mitme nädala oma noortekale. Nii hea ol iseal olla. Tunne nagu kodus :) Aga teate, me olene trummid ostnud. Kui kõik kossu läksid ja ma Kirsti kallikesega maja peale jäin, ronisin ka trummide taha. Nagu elu hääää tunne oli. Te ei kujutagi ette kui hää. Ma olen alati tahtnud trumme mängida, aga poel julgust ega võimalust olnud. Ja siis eile oli. Ma isegi mängisin rütmi ja mu turmmimäng läks kohati ka lauluga kokku mida Kirsti mängis. Aga tahaks nagu rohkem õppida. Ma niii armastan seda trummide taga olekut, seda mängimist. Kõike. See on nagu nii super tunne. Armastan seda vist suht samapalju kui kunsti. :) Aga ma hetkeks lõpetaksin. Luban, et täiendan oma blogi õhtul jälle.