Lubasin teile, et saate täna ühe postituse veel. Iseasi paljud üldse seda loevad siin. Igatahes ma nüüd ühikas. Võtsin hunniku kangaid kaasa, et õmmelda saaksin. Aga niidiunustaisn koju. Kirjutasin siis ühele kutile, kes ka ühikas elab ja tal oli niiti. Seega laenasin talt niiti. Aaaah saan nüüd õmmelda jälle. Suht hääkas.
Aga mõni päev tagasi sain tuttavaks ühe poisiga. Ta on hästi lahe inimene. Tal on oma arvamus elust, teda ei huvita teised. Tal on oma isiksus. Ta on lõbus ja sõbralik ja mis kõige lahedam, ta arvamused ja huvid ühtivad minu omadega. Tahaks temaga paremii tuttavaks saada, teda tundma õppida ja värki. Aga eks näis mis saab. Ta on suht lahe. Selline omapärane.
mul on tuju parem kui hommikul. Kuigi jah siiski see, et põhimõtteliselt kodust välja visati teeb tuju väga halvaks. Aga noh elab üle. Vähemalt on sõbrad toeks ja vanem õde. Ja ka vend ja Jumal. Jumal on lihtsalt ülekõige nagu. Temata oleks elu nii tühi ja mõttetu. Ta on nii imeline. Nii kallis. nii tähtis. Ta teab mida me vajame ilma, et me talt seda paluks. Ma armastan Jumalat.
No comments:
Post a Comment