Inimese on kõik täis fantaasiat. Osad ei tea seda, osad ei julge seda lihtsalt avada või avaldada. Teised jälle pakatavad fantaasiast, sest neil on seda liiga palju. Ma vist olen ka kohati liiga fantaasiarikas tibi. Vahel on lahe olla jälle väike laps ja kujutada ette igasugu ajsu. Ükspäev mõtlesin, et oleks vaja suureks kasvada. Viskaks ära kõik oma paljud mänguasjad ja lapsikud riided ja hakkaks normaalseks enda vanuseks aga siis ma hakkasin mõtlema, et miks loobuda oma põhimõtetest või värki. Miks ma peaksin olema nagu iga teine minu ealine, samasugune igav ja tavaline. Mõni ei salli mind seepärast, et olen lapsik aga sellpeale ütles üks sõber, et aind need kes suudavad mind aksepteerida sellisena nagu olen ja suudavad vaadata mööda mu tüütavast käitumisest on tõelised sõbrad. Ta ütles veel ka, et kui ma olen selline nagu olen, selline lapsik ja tüütav, siis ma järelikult pean selline olema ja kui kellegile ei meeldi, on see nende oma süü. Tiina kallis ütles, et tema ei taha et ma muutuks :) Samas vahepeal on lihtsalt vaja olla täiskasvanud. Seega suudan ka vabalt olla normaalne (aga mitte kuigi kaua).
Oi vahepeal sain ka omale uue venna. Ta on küll 22 aga siiski. Mõtlesin ükspäev ja ütlesin talle, et ta on nagu vend ta ütles see peale, et ikka saab. Ma olen lihtsalt harjunud, et mul on koguaeg "venna" kõrval. Varem oli päris venna, kes nüüd on Iirimaal, siis oli Andu kes on Tallinnas ja Tartus oli ka koguaeg keegi kõrval mul. Olen harjunud sellega ja nüüd on jälle. Aga kahjuks läheb ta ära sõjaväkke suvel :) Igatahes hetkeks lõpetan. Kaotasin ära oma mõtted.
Kallikalli teile.
No comments:
Post a Comment